29.-30.06 Kodu poole
Kõigepealt paar pilti meie viimasest öömajast
Hommikul asusime teele Varssavi poole, plaaniga jõuda sinna õhtupoolikul ning teha väike tiir vanalinnas. Paraku kehtib vägagi see Murphy seadus, et kui on olemas 4 võimalust millegi untsuminekuks ja te suudate need elimineerida, siis ilmneb otsekohe viies. Ja ka see Murphy seadus peab paika, et kõik asjad võtavad aega kauem kui me arvame.
Loviisele sai öeldud Varssavi öömaja aadress ning start. Oli see nüüd mingi teeremondist tingitud takistus või meie enda vale tõlgendust Loviise jutust, aga sattusime sellistele väikestele kõrvalteedele, mis oli tegelikult vahva – ümberringi oli kaunis loodus, mäed ja künkad, mis Alpidega võrreldes muidugi olid rohkem muhud ja lohud. Aga ilus vaadata oli ikkagi.
Need kõrvalteed pidid meid viima Poola piirini ja lõpuks viisidki, kuigi veidi veidral moel. Nimelt käskis Loviise mingil hetkel meil keerata mingile väikesele metsavahelisele kruusateele. Ega osanud ju targemat enam teha ka kui teda kuulata. Sõitsime siis seda teed lootuses et millalgi läheb paremaks. Läkski. Ees oli korralik asfalttee. Ja Poola. Ehk siis ületasime piiri kuskil metsas justkui salakaubavedajad. Aga mida iganes, piir oli ületatud ning suund Varssavile võetud.
Ilm oli soe, aga meie ümber tiirutasid äikesepilved. Pärast söögipausi istusin mina rooli ja sain vist minuti sõita, kui algas selline padukas, et ette nägin vaid mõne meetri. Seisma jääda ka ei saanud, sest tee oli kitsas – terve Poola nimelt on üles kaevatud ja käib selline teede ehitus et ohohoo. Eks ma siis tasakesi sõitsin nii kuis sain ja nägin, päris kole oli. Aga paduvihmal on ka üks hea omadus – saab kiiresti otsa. Nii et edasi läks juba ilma vihmata ja parema nähtavusega. Kuni Chestohowani.
Chestohowast Varssavini on umbes sama maa mis Pärnust Tallinna ja me sõitsime seda teed üle 3 tunni! Sellist teeremonti pole tõesti varem kuskil näinud – sellisest mahus ja nii põhjalikult ja selliste masinatega, mida pole osanud ettegi kujutada. Sellise tööde mastaabi juures tundub meie teede-ehitus ikka eriti äpuna – tehakse 5 km ja siia avatakse pasunakoori ja lintide ja linnapeadega. Või siis tõmmatakse ajutisele teele asfalt peale ja kasvatatakse teeümbruse mullahunnikutele muru, nagu Pärnu juures on tehtud. Väga nutune. Seda teejupikest Varssavi poole venida oli ka nutune, aga aasta-paari pärast on E67 korralik transiit-tee läbi Euroopa, nii et helgema tuleviku nimel kannatasime selle ära.
Viimase öömaja leidmine oli muidugi ka huvitav – nimelt oli see mingis eliitrajoonis, kus tänavad on lukus. No aga kohale me saime. Venimine teedel oli teinud oma töö – astusime oma tuppa ca pool 10 õhtul, nii jäi Varssavi vanalinnaga tutvumine mõneks teiseks korraks.
30.juuni hommikul hakkasime varakult kodu poole vurama. Läbi Poola ja Leedu ja Läti ikka Saha tänava poole. See on vist nagu hobusel, et kui kodutee teada, siis on kohe kergem minek. Aga eks vahepeal peab natuke puhkama ja sööma, kui 1000 km ette võetud, nii et koju jõudsime hilisõhtul poole 12 paiku. Aga ohh kui hea tunne oli koju jõuda! Tänu Nellile oli Mootor söödetud, silitatud ja paitatud, lilled kastetud; tänu Liisile-Tanelile sai kiisu ka jaanipäevaks maale, nii et kõik oli superhästi!
Eks ma proovin ühe sissekande veel teha, sellise statistilise, et endal ka meelest ei läheks! Aga aitäh Loviisele ja Manfredile, eriti viimasele, kes meid kordagi alt ei vedanud!
