Loviise ja Manfrediga reisil vol9

29.-30.06 Kodu poole

Kõigepealt paar pilti meie viimasest öömajast

Hommikul asusime teele Varssavi poole, plaaniga jõuda sinna õhtupoolikul ning teha väike tiir vanalinnas. Paraku kehtib vägagi see Murphy seadus, et kui on olemas 4 võimalust millegi untsuminekuks ja te suudate need elimineerida, siis ilmneb otsekohe viies. Ja ka see Murphy seadus peab paika, et kõik asjad võtavad aega kauem kui me arvame. 

Loviisele sai öeldud Varssavi öömaja aadress ning start. Oli see nüüd mingi teeremondist tingitud takistus või meie enda vale tõlgendust Loviise jutust, aga sattusime sellistele väikestele kõrvalteedele, mis oli tegelikult vahva – ümberringi oli kaunis loodus, mäed ja künkad, mis Alpidega võrreldes muidugi olid rohkem muhud ja lohud. Aga ilus vaadata oli ikkagi.

 Need kõrvalteed pidid meid viima Poola piirini ja lõpuks viisidki, kuigi veidi veidral moel. Nimelt käskis Loviise mingil hetkel meil keerata mingile väikesele metsavahelisele kruusateele. Ega osanud ju targemat enam teha ka kui teda kuulata. Sõitsime siis seda teed lootuses et millalgi läheb paremaks. Läkski. Ees oli korralik asfalttee. Ja Poola. Ehk siis ületasime piiri kuskil metsas justkui salakaubavedajad. Aga mida iganes, piir oli ületatud ning suund Varssavile võetud.

Ilm oli soe, aga meie ümber tiirutasid äikesepilved. Pärast söögipausi istusin mina rooli ja sain vist minuti sõita, kui algas selline padukas, et ette nägin vaid mõne meetri. Seisma jääda ka ei saanud, sest tee oli kitsas – terve Poola nimelt on üles kaevatud ja käib selline teede ehitus et ohohoo. Eks ma siis tasakesi sõitsin nii kuis sain ja nägin, päris kole oli. Aga paduvihmal on ka üks hea omadus – saab kiiresti otsa. Nii et edasi läks juba ilma vihmata ja parema nähtavusega. Kuni Chestohowani. 

Chestohowast Varssavini on umbes sama maa mis Pärnust Tallinna ja me sõitsime seda teed üle 3 tunni! Sellist teeremonti pole tõesti varem kuskil näinud – sellisest mahus ja nii põhjalikult ja selliste masinatega, mida pole osanud ettegi kujutada. Sellise tööde mastaabi juures tundub meie teede-ehitus ikka eriti äpuna – tehakse 5 km ja siia avatakse pasunakoori ja lintide ja linnapeadega. Või siis tõmmatakse ajutisele teele asfalt peale ja kasvatatakse teeümbruse mullahunnikutele muru, nagu Pärnu juures on tehtud. Väga nutune. Seda teejupikest Varssavi poole venida oli ka nutune, aga aasta-paari pärast on E67 korralik transiit-tee läbi Euroopa, nii et helgema tuleviku nimel kannatasime selle ära.

Viimase öömaja leidmine oli muidugi ka huvitav – nimelt oli see mingis eliitrajoonis, kus tänavad on lukus. No aga kohale me saime. Venimine teedel oli teinud oma töö – astusime oma tuppa ca pool 10 õhtul, nii jäi Varssavi vanalinnaga tutvumine mõneks teiseks korraks.

30.juuni hommikul hakkasime varakult kodu poole vurama. Läbi Poola ja Leedu ja Läti ikka Saha tänava poole. See on vist nagu hobusel, et kui kodutee teada, siis on kohe kergem minek. Aga eks vahepeal peab natuke puhkama ja sööma, kui 1000 km ette võetud, nii et koju jõudsime hilisõhtul poole 12 paiku. Aga ohh kui hea tunne oli koju jõuda! Tänu Nellile oli Mootor söödetud, silitatud ja paitatud, lilled kastetud; tänu Liisile-Tanelile sai kiisu ka jaanipäevaks maale, nii et kõik oli superhästi!

Eks ma proovin ühe sissekande veel teha, sellise statistilise, et endal ka meelest ei läheks! Aga aitäh Loviisele ja Manfredile, eriti viimasele, kes meid kordagi alt ei vedanud!

Manfredi ja Loviisega reisil vol8

28.06 Kutna Horast Poola piirini

Hommikul jätsime Praha selja taha. Päris sekeldusteta ei läinud Prahas ka hotellist äratulek: summa, mis 2 öö eest küsiti, oli rohkem kui kolmandiku võrra suurem kui teadsin olevat. Broneering üle vaadatud, sai asi siiski korda nii nagu vaja. Samas oli see Prahale iseloomulik: eile kesklinna kohvikus maksime kohe tellimisel kohvi ja tiramisu eest ja kui ära hakkasime tulema, jooksis tüdrik järele ja küsis kas me ikka maksime ka. Ehk siis igasuguste maksmistega peab seal hästi tähelepanelik olema, et tõmmata ei saaks. Aga üldist head muljet Prahast see siiski ei rikkunud.

Pärast suuri linnu oli Kutna Hora kui vaikne ja rahulik oaas. Hästi vahva linn pealegi, selline keskaegse hõnguga.

Natuke vahtisime niisama ringi, üheks sihiks oli aga keskaegne hõbedakaevandus. Seni kui ekskursiooni algust ootasime, käisime ka Püha Barbara katedraalis. Sees käisin küll ainult mina. Minu meelest kõige ilusam kirik, kus ma selle reisi ajal käinud olen.

Kella ühest ootas meid aga ekskursioon hõbedakaevandusse. Natuke ajaloost, natuke sellest, kuidas kaevandus töötas, milliseid riistu kasutati jne. Kõige põnevam oli loomulikult aga kaevandus ise. Saime selga valged kitlid (samasugused nagu neid omal ajal kaevurid kandsid, valged seetõttu, et esiteks oli valge kõige odavam – kaevurid pidid oma tööriided ise ostma ja teiseks – ainsa valgusallika, kaevurilambi valgel paistis valge värv vajadusel kõige paremini silma. Pähe saime kiivrid – neid läks vägagi vaja – ja kätte kaevurilambid – muud valgust seal ju pole.

 

Enamik kaevandusest on tänaseks kas vee all või sisse varisenud, aga osa sellest läbitav. Madalaim käik kust läbi pidi minema, oli 120 cm kõrge, kitsamad koridorid ca 40 cm laiad... Ma ei ole just suur inimene, aga andis minulgi pugeda. Grupis oli ka üks kõhukam härra, temal vist küll väga lõbus ei olnud – väga vaikseks ta igatahes jäi, kuigi algul oli üsna bravuuri täis.

Pärast jahedat ja niisket kaevandust oli õues päikese käes päris mõnus. Seda enam, et täna oli siin ikka ligi 30-kraadine suveilm.

Kutna Horas käisime veel ka luukabelis, kus arvatakse olevat ca 40 000 inimese luud. Võrreldes eelmisel aastal Portugalis külastatud Evora luukabeliga oli see kuidagi „lõbusam“ – vähemalt ei tekitanud see sellist õõvastust nagu seal. Lühtris, mis laes, on kasutatud kõiki inimkehas olevaid luid. Ja üllatus-üllatus – esimene ja ainus koht kogu reisi kestel, kus meile anti kabeliga tutvumiseks kaasa eestikeelne infoleht! 

Kutna Horast sõitsime edasi Hradek Kralove poole. Erilist eesmärki polnud, rohkem väike peatuspunkt ja värskendus. 

 Tallinnas on põhuteater, siit leidsime rehviteatri - linnas toimub 21.-30.juunini teatrifestival.

Öömaja on meil Poola piiri lähedal Deštnes Orlicky mägedes – kohe hotelli vastas on suusamägi. Ilus vaikne rahulik koht, kus ka metskitsed ringi luusivad.