Manfredi ja Loviisega reisil vol8

28.06 Kutna Horast Poola piirini

Hommikul jätsime Praha selja taha. Päris sekeldusteta ei läinud Prahas ka hotellist äratulek: summa, mis 2 öö eest küsiti, oli rohkem kui kolmandiku võrra suurem kui teadsin olevat. Broneering üle vaadatud, sai asi siiski korda nii nagu vaja. Samas oli see Prahale iseloomulik: eile kesklinna kohvikus maksime kohe tellimisel kohvi ja tiramisu eest ja kui ära hakkasime tulema, jooksis tüdrik järele ja küsis kas me ikka maksime ka. Ehk siis igasuguste maksmistega peab seal hästi tähelepanelik olema, et tõmmata ei saaks. Aga üldist head muljet Prahast see siiski ei rikkunud.

Pärast suuri linnu oli Kutna Hora kui vaikne ja rahulik oaas. Hästi vahva linn pealegi, selline keskaegse hõnguga.

Natuke vahtisime niisama ringi, üheks sihiks oli aga keskaegne hõbedakaevandus. Seni kui ekskursiooni algust ootasime, käisime ka Püha Barbara katedraalis. Sees käisin küll ainult mina. Minu meelest kõige ilusam kirik, kus ma selle reisi ajal käinud olen.

Kella ühest ootas meid aga ekskursioon hõbedakaevandusse. Natuke ajaloost, natuke sellest, kuidas kaevandus töötas, milliseid riistu kasutati jne. Kõige põnevam oli loomulikult aga kaevandus ise. Saime selga valged kitlid (samasugused nagu neid omal ajal kaevurid kandsid, valged seetõttu, et esiteks oli valge kõige odavam – kaevurid pidid oma tööriided ise ostma ja teiseks – ainsa valgusallika, kaevurilambi valgel paistis valge värv vajadusel kõige paremini silma. Pähe saime kiivrid – neid läks vägagi vaja – ja kätte kaevurilambid – muud valgust seal ju pole.

 

Enamik kaevandusest on tänaseks kas vee all või sisse varisenud, aga osa sellest läbitav. Madalaim käik kust läbi pidi minema, oli 120 cm kõrge, kitsamad koridorid ca 40 cm laiad... Ma ei ole just suur inimene, aga andis minulgi pugeda. Grupis oli ka üks kõhukam härra, temal vist küll väga lõbus ei olnud – väga vaikseks ta igatahes jäi, kuigi algul oli üsna bravuuri täis.

Pärast jahedat ja niisket kaevandust oli õues päikese käes päris mõnus. Seda enam, et täna oli siin ikka ligi 30-kraadine suveilm.

Kutna Horas käisime veel ka luukabelis, kus arvatakse olevat ca 40 000 inimese luud. Võrreldes eelmisel aastal Portugalis külastatud Evora luukabeliga oli see kuidagi „lõbusam“ – vähemalt ei tekitanud see sellist õõvastust nagu seal. Lühtris, mis laes, on kasutatud kõiki inimkehas olevaid luid. Ja üllatus-üllatus – esimene ja ainus koht kogu reisi kestel, kus meile anti kabeliga tutvumiseks kaasa eestikeelne infoleht! 

Kutna Horast sõitsime edasi Hradek Kralove poole. Erilist eesmärki polnud, rohkem väike peatuspunkt ja värskendus. 

 Tallinnas on põhuteater, siit leidsime rehviteatri - linnas toimub 21.-30.juunini teatrifestival.

Öömaja on meil Poola piiri lähedal Deštnes Orlicky mägedes – kohe hotelli vastas on suusamägi. Ilus vaikne rahulik koht, kus ka metskitsed ringi luusivad.