Kuna eile meil netti polnud, tuleb siit kahe päeva postitus korraga!
23.06 Innsbruckist Münchenisse
Tänane päev on olnud muljeterohke.
Hommikul pool 8 äratasid meid kiriku kellad. Kõlisesid veel edasi iga natukese aja tagant. All hommikusöögiruumis oli majaperenaine täies pidurüüs, baarileti ääres mehed samuti. Selgus, et püha ja pidu. Rongkäigu, pasunate ja püssidega. Mehi-naisi saalis edasi-tagasi, üks uhkem kui teine. Nojah, meil on Võidupüha, siin aga miskisugune usupüha – usuasjus harimatud nagu me oleme, ei teagi, miks see päev tähtis on. Igatahes fotokas ja kaamera said valmis pandud, natuke jäime enda pildistamiseks heale kohale asetamisega hiljaks, aga midagi jäi ikka kaamerasilma ette ka.
(Täna vaatasin netist – Corpus Christi oli selle püha nimi)
Protsessiooni ajaks jõudis sinna ka üks palverändur.
Rongkäigu tagasitulekut me ootama ei jäänud, sõitsime Innsbrucki külje all asuvasse Wattensisse, kus asub Swarovski Kristallwelten. Olime veel hommikulgi kahevahel, kas minna või mitte, aga võtsime sõidu ikkagi ette ja oli mida vaadata! Kes iganes kunagi Innsbrucki satub, Kristallwelten on koht, kuhu tasub minna. Siit on alguse saanud Swarovski tehased, on siin vist praegugi. Erinevate kunstnike ja inseneride poolt on loodud tõeliselt omanäoline ja põnev kristalllimaailm, kus tegelikkus ja näilisus omavahel kergesti sassi lähevad. Minul küll läksid.
Kristallimaailma juhatab sisse omamoodi purskkaev, veekeele taga on sissepääs.
Edasi viib tee läbi väga eriilmeliste ruumide: Jim Whitning’i mehhaaniline teater (mees, kes lapsena põdes luuhaigust ja oli seetõttu aheldatud veidrate masinate külge, on loonud kummalisi inimmasinaid); kuppelsaal 595 peegliga, mis loob mulje, et oled igal pool ja ei kuskil; hiiglase ruum hiiglasliku sõrmuse ja bajaaniga; labürint jne jne. Kristallid, valgus ja värvid, peegeldused, ootamatud vaatenurgad, naljakad või natuke isegi hirmutavad „kiiksud“ – tegelikult peab seda kõike aga ise nägema.
Kui siis lõpuks jõudsime iga muuseumi (kuigi seda paika on muuseumiks imelik nimetada) kohustuslikku lõpp-punkti – kauplusesse, oli pea ikka korralikult sassis. Nii käisimegi mööda tohutut müügisaali ringi – midagi nagu oleks tahtnud kaasa osta, hinnad aga kutsusid mõistuse koju. Ja äkki astus meie juurde üks tüdruk ja küsis: „Kas ma tõesti kuulsin eesti keelt?!“ Küsis muidugi eesti keeles. Selgus, et eesti tüdruk, 6 aastat juba Austrias elanud, millest rääkis ka korralik aktsent. Me olevat esimesed eestlased, keda ta seal muuseumis näinud on! Eks me siis jutustasime temaga natuke. Siinkohal tuli mulle meelde üks lugu, mida juba eile tahtsin kirjutada aga unustasin. Kuni eilse päevani polnud me kohanud kuskil ühtegi eestlast, soomlasi mõnikord küll. Ja eile kuulsin äkki keset Innsbrucki peatänavat eesti keelt. Ma isegi ei mõelnud, astusin juurde ja ütlesin: „Tere eestlased!“. No mind vaadati ikka nii pika pilguga, et vähe polnud, nad olid ikka tõeliselt ehmatanud ja tegid igaks juhuks kähku minekut. Oli üks 40-50ndates abielupaar. Imelik, et me eestlased sellised oleme – teised on rõõmsad kui kuskil kaugel oma rahvuskaaslast näevad, meie aga kõnnime siis pigem suure kaarega mööda kui teisi eestlasi näeme. No need, kes juba mujale elama läinud, teevad teisiti – astuvad juurde ja ajavad juttu, nagu see tänanegi tütarlaps.
Kristallweltenist veel elevil jätkasime varem paika pandud programmi järgi ja hakkasime sõitma Garmish Partenkircheni poole. Kitsas ja käänuline tee, vihmasadu, mäed ja orud.
Järgmine peatus oli Füsseni lähedal Neuschwansteini lossi juures. Losse on seal tegelikult rohkem kui üks, kuulsaim neist aga see, mille siluett Disney-filmide algusest tuntud. Vaated on muinasjutulised ja kaunid – just sellisena sai lapsena kujutletud losse, millest muinasjuttudes räägiti. Lossi sisse me aga ei läinud – esiteks oli vaja õhtuks jõuda Münchenisse, teiseks on kogu see muuseumindus ikka päris kallis lõbu. Nagunii raha sulab nagu või palaval päeval.
Tänane vihmane päev oli tegelikult päris hea pärast eilset Innsbrucki päikest, mis oli nii terav, et lausa torkis, sai rahulikult kergest põletusest taastuda.
Õhtuks jõudsime plaanitult Münchenisse. Loviise tõi meid kenasti ka hotelli kohale. Pärast paari nõutut ringi ümber öömaja leidsime ka tüdriku, kes ukse avas (täna on ka Saksas pidupäev) ja kõik vajaliku kätte juhatas, muu hulgas saime väikese raha eest ka pesu puhtaks pesta. Homme ootab ees päev Münchenis.
24.06 München
Ilm Münchenis oli koduselt „jaanipäevane“ – jahe, vahepeal sadas vihma, natuke päikest ka sekka.
Seekordne hotell on meil hommikusöögita, nii läksimegi linna sooviga miskit hamba alla saada. Paraku kulus õige koha leidmiseks miskipärast rohkem aega kui oleks meeldinud. Toit polnud ka suurem asi – kokk oli vist väga armunud olnud või oli talle lihtsalt liiga palju soola kätte antud. Kohvi jooma läksime mujale. Seal unustas teenindaja meile kohvi kõrvale tellitud ja makstud saiad anda ning kui lõpuks saiad saime, tahtis nende eest uuesti raha küsida. No õiglus sai jalule seatud, aga head tunnet küll ei jäänud. Kõigele lisaks oli kohv paras lurr. Võibolla kõigest sellest saigi alguse tunne, et München meile eriti ei meeldi. Uhkeid väljakuid ja ilusaid maju on palju, aga sellel reisil esimene linn, kuhu tagasi ei kutsu.
Käisime läbi mõned olulisemad kohad linnas: platsid, väljakud, kirikud; turg, õllemuuseum (pisike kohake, mida tükk aega otsisime), vihmavarju läksime Kauhofi kaubamajja. Olümpiakompleks ning Allianz Arena muidugi olid väga uhked, väljastpoolt muidugi, sest reisiväsimus annab tunda ja igale poole lihtsalt ei jaksa sisse minna.
Olümpiakompleksi juures on ka BMW muuseum, aga kuna me kumbki pole bemmifännid, siis lihtsalt vaatasime sedagi kaugemalt.
Ja ega õhtul suurt targemaks ei läinud: kui Austrias oli linnas igal pool pisikesi poekesi (Billa jt) , siis siin neid pole üldse. Suurest keskjaamast lõpuks ühe minimarketi leidsime, et endale hommikuks midagi kohvi kõrvale hankida.
Homme asume teele Tšehhi poole.
No comments:
Post a Comment