Manfredi ja Loviisega reisil vol1

Nonii. Reis on alanud. Saha tänavalt teisipäeva hommikul, nii nagu plaanitud, kõigest pooletunnise hilinemisega. Vaim on valmis, aga liha veidi nõder – eelmine päev läks plaanitust pikemaks.

Ega Lätist-Leedust ju suurt midagi nagunii rääkida pole – vaja lihtsalt läbi sealt sõita. Aga ega asjad ei saa ju ka liiga lihtsad olla. Nimelt otsustas Loviise, et lihtsaim, lühim, optimaalseim jamisiganes õigeim tee Bialystoki jõudmiseks on läbi Valgevene :-) Igatahes avastasime ennast piiri äärest, Loviise jutu järgi 124 km Bialystokist, ühest küljest rõõmsad, et enam pole palju sõita, aga asi tundus kahtlane – rekkad pikas reas, kohe palju oli neid – aga Poola piiril ei tohiks ju sellist pilti olla?! No läksime ja esitasime siis oma rumala küsimuse ühele rekkaonule, et mis seal teisel pool piiri ka on. Valgevene. Nii nagu kahtlustasime. No mis muud kui ots ringi, ainult et kuhu? Loviise oli otsustanud, et see on ainus võimalus piiri ületada ning kaart – no selle piirkonna kohta oli see meil olematu. Druškiniai (oli vist selline nimi) linnas sai mõistus lõplikult otsa. Aga lahke leedukate vanapaar juhatas meile suuna kätte. Sellised toredad vanainimesed – rääkisid pikalt ja palju ja meelde jätta midagi oli pea võimatu, aga mingid vajalikud märksõnad nokkisime välja ja tänu neile jõudsime lõpuks ka Poola piirile. Umbes 100 km ja 1,5h ringiga. Poola liiklusest võiks kirjutada eraldi peatüki, aga kes käinud, see teab kuidas siin asi on. Varasemates läbisõitudest Bialystokist on meeles pisike linnake, nüüd aga selgus, et see on päris suur ja tiheda liiklusega. No vähemalt oli Loviise aru pähe võtnud. Ja minul istus ingel õla peal – mõnedest eksimustest pääsesime puhtalt, ühe korra saime kaugtuledega karistada ka. Seiklused muidugi veel ei lõppenud: kui aadressi järgi hotelli kohale jõudsime (no või kohta, kus see oleks pidanud olema), selgus, et seal on hoopis eramaja :-) Koordinaatide sisestamine tõi selguse majja – hotell sama nimega tänaval aga natuke teises kohas – siin ju linnad/külad külg-külje kõrval. Õnneks oli see üsna läheda – ca 7 km. Hotelli jõudes olime nii väsinud, et saime juba poola keelest ka aru – muud keelt retseptsioonitädi ei rääkinud. No aga saime kõik mis vaja, räägitud nii, et tema poola ja meie eesti keeles :-)

15.06 Bialystok-Krakow

Hommikusöök Try Sosnys oli esmapilgul üllatav: kolm sidruniviilu. Aga siis sibas kohale tädi personaalse portsuga, lahustuvat kohvi võis lusikaga kausist võtta nii palju kui tahtsid. Aga kõhu saime täis ja sõit võis alata. Kuna eesmärgiks oli Krakow, siis proovisimegi nii ruttu kui võimalik siia jõuda. Aga eks seigelda saime ikka, nii Bialystokis kui Varssavis – vahel läheb Loviise lolliks, vahel on endal juhtmed pikad ja ärakeeramisteed lühikesed. Leppisime kokku, et mina sõidan linnas, Erkki trassidel, nii tuleb kõige paremini välja. Krakowisse jõudsime 6 paiku õhtul, nii jäi aega ka linnas ringi jalutada. Ilus on siin.

 

16.6 Krakow-Wielicka-Oswiecim

Krakowi High Life Hostelis olime ainsad külalised, seega poputatud. Asukoht ideaalne, eriti kui pole suuri kotte mida 3.korrusele vedada. Hommik oli juuditeemaline: Kazimiers, Schindleri muuseum. Kes iganes Krakowisse satub ning huvi ajaloo vastu – väga väärt paik külastamiseks. Mitte just fun, sest aeg, mida muuseum kajastab, oli ju karm, aga ajastu mulje ja aimdus sellest, mida inimesed tunda võisid, oli päris ehtne. 

Wielicka soolakaevandus aitas  sünget muljet leevendada. Soola kaevandati ja sellega kaubeldi siin juba  alates 13.sajandist. Nüüd on see muidugi peamiselt turistilõks – aga siiski päris huvitav. See, et kõik kaunistused, skulptuurid, seinad, laed, põrandad, trepid on soolast, on siin iseenesestmõistetav. Ja päris ilus ka.

Lühtri kaunistused on soolakristallidest

Kirik maa all, ikka loomulikult soolast.

Pärastlõunaks jõudsime Oswicimi. Päris kummaline oli jalutada selles suvesoojas ja heinalõhnalises paigas, kus nüüd ainult õhus mälestused õudustest, mis Auswitz-Birkenaus toimusid. Ei tea, miks Euroopale selliseid vapustusi vaja oli...

Õhtul aga näitas Poola taas oma krutskeid: Tšehhi piir oli juba käega katsuda, kui tuli Objazd ja kui nüüd arvate, et iga ärakeeramise koha peal on silt Objazd, siis eksite. Loviise läks selle peale muidugi täiesti lolliks – keera paremale, keera paremale, keera paremale... No kaua sa ikka ringiratast sõidad. Lisaks sellele olime suht söömata terve päeva ja hakkasime muutuma tigedaks nii olukorra, Loviise kui teineteise peale. Kui lõpuks leidsime söögikoha, otsustasime, et hommikul pusime edasi ning see sobis ka Loviisele – öömaja leidis ta kohe üles.

17.6 Poolast Tšehhi

Bielsko Bialast – sellest linnast, mis meid kuidagi minema ei tahtnud lasta, saime hommikul selge peaga kergesti minema. Natuke sõitu ja niuhti Tšehhi piirist üle, sihiks Olomouc, kus kunagi ka Rooma laagrid olnud. Palju purskkaeve, skulptuure, ilusaid maju, hea toit ja sõbralikud inimesed – esmamulje Tšehhist väga hea! 

Edasi suundusime Slavkovisse ehk Austerlitzi, kus kunagi peeti kuulsat lahingut. Lahinguvälja ennast meil üles leida ei õnnestunud, sest kogu turismindus näib olevat suht lapsekingades, vähemalt kohtades, mis nii tuntud pole kui Praha. Ja et ajaloolised teadmised puudulikud (no ma ei mäleta, et oleksin koolis õppinud, et Austerlitzi lahingut ka Kolme Keisri Lahinguks nimetatakse, sest Vene vägedel oli prantslaste vastu ka liitlane, Saksamaa), siis jäi Loviise pakutud Kolme Keisri lahingupaik üle vaatamata...Aga linnake ise armas.

Nii sõitsime oma järgmisesse peatuspunkti, Vranovisse Brno lähedal. Sõit kiirteel on päris väsitav, aga tulemuslik – sihtpunkt läheneb jõudsalt. Aga sõita mööda kiira-kääralisi kitsaid teid on veel hullem, eriti kui kiiruseks on lubatud 90 ja taga on kärsitud tšehhid, kelle jaoks sellised teed igapäevased. Erkkil tuleb paremini välja, aga minul on ka siis hirmus, kogu aeg on tunne, et kohe­kohe lendad teelt välja... Õhtul jalutasime veel kohaliku kloostri juurde, ikka mäkke, ikka mäkke. Kuigi jah, mis mäed need nii väga ikka on, kuskil 300-400 meetri vahel kõigume praegu, Alpid on ees.

Ilm on meil siin siiani väga hea olnud, natuke on vihma tulnud, aga siis kui sõidame. Muidu aga soe ja mõnus.