Manfredi ja Loviisega reisil vol7

26.-27.06 Pilsen ja Praha

Hommikul käisime Tesco hüpermarketis ja tundsime ennast nagu soomlased Eestis, sest õlut ostsime ikka kastidega. Õlu on siin tõesti odav, eriti kui võrrelda meil müüdavate Tšehhi õlledega, aga ega meie Saku ja A le Coq ka ju odavad pole.

Õlleteema jätkuks võtsime ette külaskäigu Pilsen Urquelli õlletehasesse – see ju Tšehhide au ja uhkus. Ja tehas on võimas. Iga tunniga läheb õlu 60000 pudelisse. Pluss vaadiõlu. Ja tehas töötab suvel ööpäevaringselt, et kõik janused õlut saaks juua. Ja seda joovad nad siin tõesti palju, kusjuures osad õlled on ikka eriti kanged – 11-12 kraadi, osa Cambrinust näiteks. Saksas oli samamoodi. 

 

Pärast õlletehast võtsime suuna Prahasse. Paraku oli Loviise jäänud jalakäijaks, nii saime natuke linna pidi tiirutada enne kui taipasime Loviisele öelda, et nüüd tuleb autoga sõitma hakata. Eks peab endale kogu aeg meelde tuletama Murphy seadust arvutite kohta: arvuti teeb seda, mis tal teha kästakse, mitte seda mida sa tahad, et ta teeks. Masin on masin, isegi siis kui ta oskab sinuga suhelda.

Aga kui Loviise aru sai kuspool Praha on, läks juba lõbusalt. Õhtul 5-6 paiku olime juba Prahas Svornosti hotellis – sobivasti äärelinnas, hea rongiühendusega südalinna, ainult 13 min sõita (no ja täpselt 13 minutit, ei vähem ega rohkem, rong käib väga täpselt!). Nii jäi meil õhtul piisavalt aega et Praha südalinnale esimene ring peale teha. Linn on ju ilus ja iga maja vääriks pildistamist, lõpuks aga saad aru, et maja on maja, olgu kui ilus tahes ja pärast on nad nagunii peas segamini ja keegi ei tea, mis maja või kohaga just tegemist on. Aga mõned pildid siiski kesklinnast, raekoja platsist, Karli sillast ja mujalt. 

Õhtul aga oli meil lausa ette planeeritud õllejoomine – ei pidanud ju järgmisel päeval autoga sõitma. Pärast mõningast otsimist – hinnavahed on siin mitmekordsed – leidsime sobiva söögi-joogikoha ning nautisime sööki ja õlut. Mõlemad olid head. Öömajale saime alles pimedas. 

Hommikul jätkasime Prahaga, niipalju oli vahet, et nüüd oli meil miski plaan ka tehtud.

Hommikul käisime Praha kindluses, mis on kõiketeadva interneti andmetel maailma suurim ja sellisena kantud ka Quinnessi rekordite raamatusse. Kindluse sees on justkui omaette linn, seega tegelikult kindluse suurust ei hoomanudki. Püha Vituse katedraal on võimas ja kaunis. Paraku on tšehhid kindlusest ja ka katedraalist ning kirikutest selle sees teinud korraliku rahamasina. Nii jäi meil käimata ka Kuldsel tänaval, sest tänavast läbimineku eest tundus kahe peale pisut palju 500 kõšši (Kč) ehk ca 22 eurot maksta. No mis teha, kõike nagunii ei saa – ju siis on põhjust teinekord suurema rahakotiga tagasi tulla.

Nii võtsime suuna Petrini peale – see on Praha kõrgeim mägi. Meie teel jäi ka kommunismiohvrite (ja kõigi teiste totalitaarsete režiimide läbi kannatanute) mälestusmärk. Neid leiab tegelikult Prahas mitmelt poolt. Siia oli värskelt toodud ka pärgi ning lillesid.

Funikulöör viis meid päris kõrgele mäkke, isegi kindlusele saime ülevalt alla vaadata. Seal on ka 1891.aastast pärinev kohalik „Eiffeli torn“, kuhu minul muidugi oli vaja ronida, Erkki loobus. 100 kõšši eest võisin ronida torni tippu ja nautida vaadet Prahale. Ilus oli. Ilus linn, ilusad vaated, natuke hirmus oli üleval ka – torn kõikus tuule käes täiesti tuntavalt. Aga noh, eks oli teada, et ümber ei kuku:-)

Mäe otsast leidsime ka sellise toreda kempsu.

Edasi sõitsime vaatama Frank Gehry ja Vlado Milunici loodud Tantsivat maja. Päris vahva oli teine. Oleks saanud ka sisse minna, sest seal on ka restoran, aga olles juba aru saanud, millist hinda sellistes kohtades küsitakse, ei hakanud me üritamagi.

Päevaplaani järgmine punkt oli astronoomiline kell raekoja küljel, et osa saada täistunni etendusest. No selline naljakas ja naiivne, aga päris vahva. Rahvast koguneb selleks ajaks muidugi murdu.

Sellega sai tänaseks plaanitud ametlik osa läbi. Jalutasime lihtsalt ringi, avastasime ilusaid nurgakesi, ostsime oma kohustusliku programmi lipu, tassi ja kalendri.

Ühes suveniiripoes oli kraami nii tihedalt, et ütlesin – no siin on kerge midagi ära lõhkuda, peab ettevaatlik olema. Jäin ühte klaasikarpi uurima ega pannud tähele, et klaasid olid seal sees täitsa lahtiselt ja juba üks kukkuski. No muidugi kildudeks. Poeonu pani ühe klaasiga karbi mulle korvi ja ütles, et see on nüüd minu oma, mis tähendas muidugi seda, et pidin kinni maksma kogu komplekti, mida ma polnud üldse plaaninud osta. Õnneks purunes vaid üks klaas ning mitte kõige kallim. Sellegipoolest oleks selle 399 kõšši parema meelega millegi muu peale kulutanud. Nüüd on mul üks klaas, mida ma ei tahtnud ja järgmisel korral ehk meeles, et vaadatakse silmadega, mitte kätega.

Aga see intsident tähendas ka seda, et purskkaevude etendusele jätsime minemata. Ehk siis on Prahas terve rida asju, mida veel vaataks ja teeks ja kus käiks, nii et – tuleb tagasi tulla!

Homme siis edasi Poola suunas läbi Kutna Hora ja teiste linnade mis teele jäävad.